Eesti keeles allpool

Doing what you can, with what you have, wherever you are

Tüüne-Kristin Vaikla

KORDON had a great opportunity to host in residency Teta Tsybulnyk, an Ukrainian artist  and psychoanalyst living and working in Kyiv. She has an academic background in Sociology, Social Anthropology and Clinical Psychology. Her research spans from the non-human gaze on nature to semiotics of the unconcious and dreams.

We met Teta at the Kärdla bus station in the late evening of soul time, when the north wind is gathering strength and the street lights have partially gone out. Teta admits that it was only on the long journey to Hiiumaa that she realised she was heading north. To start with, how was your long journey from Kyiv to Kärdla?
 
I came here by two trains, two buses, and a ferry! My journey took 39 hours. Since civil flights don’t operate in Ukraine now, all trips abroad are quite long. But I personally didn’t mind the slow pace. I spent most of the time sleeping, watching the landscapes and listening to music.
 
Life in Ukraine and Kyiv is very different these days. Please tell us how the war has affected you personally, your family and your relationships with people in general? How do you see the immediate future of your homeland?
 
Yes, it is a complicated question. I guess, life in Ukraine is very different depending on where you live and what you do. Kyiv is relatively safe due to its air defence, even though it has been attacked with over 300 missiles and 400 drones over the past year. Last winter we had massive blackouts because the energy infrastructure was being intentionally destroyed by russian air strikes. Now we’re getting ready to survive another dark winter. At the same time, thanks to the arduous work of the Ukrainian army, people in the rear can live their lives and keep doing what they used to. But the army is not some separate entity–it is made of someone’s friends, partners, family members; it is also made of people from the cultural community who decided to join the armed forces: artists, filmmakers, philosophers and writers, many of whom have already been killed. So the battle is never too far–it’s very personal and tragic for many people. And speaking of the future is not easy, because there’s no optimistic scenario in sight other than to continue fighting for our lives.
 
For me personally, the beginning of the full-scale invasion coincided with starting my private practice as a psychotherapist. It became an important pivot that helped me sustain the dark and uncertain times–by staying connected to other people’s experiences, sharing their suffering and resilience, witnessing their authenticity and self-determination. It became my own window to the world and my solution for doing what you can, with what you have, where you are.
 
You have a varied academic background–working as both an artist and a psychotherapist. How have these choices been made?
 
My first education, completed 12 years ago, was in sociology and social anthropology. I’ve always been drawn to humanities, and social sciences gave me a good theoretical foundation to understand different aspects of culture and the impact of social structures on individuals. During my master’s studies, I took a course in visual anthropology, which was my first attempt at filmmaking–I made an observational film exploring the urban rhythms of Budapest, the temporal patternsof its everyday life with the interplay of social, technological and natural cycles. I believe this anthropological approach to filmmaking has stayed with me ever since, and in my later artistic practice I would use film as a research tool to expose implicit power structures and ideological narratives–things not immediately observable but still leaving visual traces that can be highlighted and analyzed.
 
In the following years, I studied contemporary art informally, including a course offered by the experimental educational project Method Fund. In a horizontal setting, we talked for many hours, raising lots of questions about the roles of art and positions of an artist. It was not the answers, but the process of perpetual questioning and reflecting, that offered me a subtle model for the artistic process.
 
Finally, in 2020, I started to study clinical psychology and psychodynamic therapy, which marked the beginning of my new professional path. This decision was a result of my own psychoanalysis which had tuned me into my desire. At the same time, this new passion of mine grew organically from my interest in social anthropology and art, and I still find a lot of intersections between those fields.
 
Could you elaborate on your role as a filmmaker–what is your main focus and what remains hidden behind the screen?
 
As a filmmaker, I’ve been creating works since 2017 as part of the artistic group ruїns collective (mostly as a duo with Elias Parvulesco). Our primary research topic has been the relationships between humans and non-humans. In our Non-Human Trilogy, by focusing on trees, bogs, and meteorites, we explored how people look at nature, make stories about it, romanticize it, exploit it, or protect it. Those films deal with the politics of gaze and practices of knowledge production that define our anthropocentric world. Stylistically, our works usually combine observational cinema, found image/text, and collage editing where different layers of footage are juxtaposed to show the discrepancy between discourses.
 
And behind the screen, there were field trips to those landscapes and landmarks that we chose as our protagonists. For instance, for dendro dreams we filmed 15 „national trees” of Ukraine growing across the whole country–some of them in the middle of nowhere. Every trip was much more than technical–it was almost a pilgrimage leading to an encounter with a 1000-year-old living entity, discovering a way of being next to it, a way of looking at it that would pay respect to its radical otherness.
 
As an individual artist, I’m partly continuing the non-human focus of ruїns collective. On Hiiumaa island, I filmed the meteorite crater model and will try to make a little work about human representations of nature and nature representing itself. My special interest here is how nature enters the symbolic order — the uniquely human realm of language and signification.
 
Tell us a bit about your leap into psychotherapy.
 
I started my practice last year. My approach is psychodynamic or psychoanalytic therapy, which is about exploring the unconscious part of the psyche. In my work with clients, I focus on recovering memories, connecting the past and the present, interpreting dreams and understanding what meaning lies behind particular symptoms. In this kind of therapy, people slowly rediscover their personal history, find words and images to symbolize their unformulated experiences, reclaim their disowned, split-off parts, and figure out what they really desire. This mysterial process unfolds unpredictably, along a unique and untrodden path, and my main challenge as a therapist is to tolerate uncertainty and unknowing. The psychoanalytic relationship and setting then become the alchemical container where transformation can take place. It requires a lot of trust on each side, and I believe that both a client and a therapist change in this process.
 
How do you divide yourself between the roles of artist/filmmaker and psychotherapist?
 
Psychotherapy has now become my main occupation, but I occasionally participate in art residencies to make space for contemplation of less immediate subjects. The ideas for films usually grow out of unique localities and specific contexts, and those works happen as singular events rather than routine practices.
 
In a way, those two identities contradict each other. A psychoanalyst is supposed to remain anonymous to a certain degree, hiding their personality, opinions and values, so that a client could explore their inner world in an unbiased environment, projecting their feelings and fantasies onto „a blank canvas”. On the other hand, an artist-filmmaker works and speaks in the public field and makes personal statements, emphasizing her specific positionality. So this dual identity of mine creates another level of complexity, but I actually see it as a driving force rather than an obstacle. 
 
After all, art and psychoanalysis share a lot in common and can productively fertilize each other. They both work with the symbolic realm­–language, narrative, memory. They both deal with meaning-making. The unconscious uses creative ways to speak­–one could say, it has its own semiotics–revealing itself in dreams, fantasies, mistakes, and ultimately in symptoms. The psychoanalytic work is about getting to understand specific symbols and meanings of one’s psyche, which is in a way similar to comprehending an artwork.
 
On the other hand, I have started to rely on psychoanalytic concepts and methods in my filmmaking practice. For instance, Salty Oscillations (2021) explores „the unconscious” of a landscape–the underground salt mines of the Soledar town, which used to be a locus of myths, dreams and magical thinking for the local population (before the town was destroyed and occupied by the russians). And my recent archive research of nuclear narratives in Soviet cinema was also centred around the idea of unconscious desire.
 
You were in residence at Kordon during the season of the soul, which means the darkest season of the year, which we ourselves are surprised about time and again. How do you reflect on this time?
 
The season was dark, but also deep and full of textures. It was a very rich sensory experience for me. The rhythmic murmur of the sea, the smell of algae and rotten leaves, the biting wind, wild apples scattered on the ground. This residency happened at the time of my life when I could deeply enjoy solitude. For two weeks, I was in the house all alone, and it felt like living on an uninhabited island. But I didn’t feel lonely, as there were all sorts of non-human companions–the sea, the forest, the meteorite, the fox, the birds. 
 
Once a bird flew into my room through a little rooftop window. It was moving around hectically, hitting walls, and we were both quite confused for a while. Then it suddenly landed on the floor and froze. I gently took it into my hand and brought it to the window, but it was still paralyzed with shock, its eyes wide open, its mouth gasping. So I took the bird outdoors and left it sitting on its own, trying not to distress it any further. When I was back, the bird wasn’t there.

Teha seda, mida saan, sellega, mis mul on, kus iganes olen

Tüüne-Kristin Vaikla

KORDONil oli hea võimalus kutsuda residentuuri endiselt sõjakeerises oleva Ukraina kunstniku Teta Tsybulnyki, kes viibis Hiiumaal kolm nädalat hilissügisel. Teta on filmitegija ja psühhoanalüütik, kes elab ja töötab Kiievis. Tal on akadeemiline taust sotsioloogias, sotsiaalantropoloogias ja kliinilises psühholoogias. Tema uurimistöö ulatub mitteinimese vaatenurgast loodusele kuni alateadvuse semiootika ja unenägudeni. 

Kohtume Tetaga Kärdla bussijaamas hingedeaja hilisõhtul, kui põhjatuul kogub jõudu ja tänavalambid on osaliselt kustunud. Teta tunnistab, et alles pikal teekonnal Hiiumaale sai ta aru, et liigub päris põhja. Küsin algatuseks, kuidas kulges tema pikk reis Kiievist Kärdlasse?

Jõudsin Kiievist kohale kahe rongi, kahe bussi ja viimaks praamiga. Minu retk kestis 39 tundi. Kuniks reisilennukid Ukraina suunal ei lenda, võtavad kõik välisreisid palju aega. Minul ei ole tegelikult midagi aeglase kulgemise vastu. Suurema osa pikast sõidust magasin, jälgisin mööduvaid maastikke, kuulasin muusikat.
 
Eluolu on praegusel ajal Ukrainas ja Kiievis ülikeeruline. Räägi palun, kuidas sõda on sind isiklikult puudutanud, mõjutanud sinu perekonda ja inimestevahelisi suhteid laiemalt? Kuidas näed oma kodumaa lähitulevikku? 

Jah, ülikeeruline küsimus. Arvan, et elu Ukrainas on väga erinev sõltuvalt sellest, kus sa elad ja millega tegeled. Kiiev on olnud suhteliselt turvaline tänu õhutõrjele, kuigi linna on rünnatud enam kui 300 raketi ja 400 drooniga möödunud aasta jooksul. Möödunud talvel oli massiliselt elektrikatkestusi, kuna Venemaa õhurünnakud hävitasid tahtlikult energiataristut. Nüüd valmistume üle elama järjekordset pimedat talve. Samal ajal saavad tagalas olevad inimesed tänu Ukraina sõjaväe intensiivsele tööle jätkata oma igapäevaelu ja teha seda, mida varem. Kuid armee ei ole mingi eraldiseisev üksus – see koosneb ikka kellegi sõpradest, partneritest, pereliikmetest; sinna kuuluvad inimesed kultuuriringkondadest, kes otsustasid liituda relvajõududega: kunstnikest, filmitegijatest, filosoofidest ja kirjanikest, kellest paljud on juba tapetud. Nii et lahing pole kunagi liiga kaugel – see on paljude inimeste jaoks väga isiklik ja traagiline. Ja tulevikust rääkimine pole lihtne, sest silmapiiril pole muud optimistlikku stsenaariumi, kui jätkata oma elu eest võitlemist.

Täiemahulise invasiooni algus langes minu jaoks kokku psühhoteraapia erapraksise alustamisega. Sellest sai oluline pöördepunkt, mis aitas mul vastu pidada pimedatel ja ebakindlatel aegadel – olles pidevalt ühenduses teistega, jagades nende kogemusi, kannatusi ja vastupidavust, olles tunnistajaks inimeste autentsusele ja enesemääramisele. Sellest sai minu aken maailma ja isiklik lahendus n-ö teha seda, mida saan, sellega, mis mul on, kus iganes olen.
 
Sul on mitmekesine akadeemiline taust – tegutsed nii kunstniku kui ka psühhoterapeudina. Kuidas need valikud tekkisid?

Minu haridustee algas 12 aastat tagasi sotsioloogiat ja sotsiaalantropoloogiat õppides. Mind on alati tõmmanud humanitaarteadused, sotsiaalteadused andsid aga hea teoreetilise aluse, et mõista kultuuri eri aspekte ja sotsiaalsete struktuuride mõju üksikisikutele. Magistriõpingute ajal läbisin visuaalse antropoloogia kursuse, mis oli minu esimene katsetus filmimaailmas – tegin vaatleva dokumentaalfilmi, uurides Budapesti linnarütme, selle igapäevaelu ajalisi mustreid, sotsiaalseid, tehnoloogia ja looduse vastastikmõjusid. Usun, et selline antropoloogiline lähenemine filmitegemisele on jäänud mulle külge sellest ajast peale. Oma hilisemas loomingus kasutasin filmi uurimisvahendina, et paljastada kaudseid võimustruktuure ja ideoloogilisi narratiive – asju, mis pole otseselt jälgitavad, kuid jätavad siiski visuaalseid jälgi, mida saab märgata ja analüüsida.
 
Järgnevatel aastatel õppisin mitteametlikult kaasaegset kunsti, sh eksperimentaalse haridusprojekti Method Fund-kursusel. Pidasime pikki ühisarutelusid küsimuste üle kunsti rollidest ja kunstnikupositsioonist. Ja mitte vastused, vaid just pidev küsimuste esitamine ja mõtestamine avas mulle loomeprotsessi peenekoelise mudeli tagamaad.
 
Lõpuks, aastal 2020, asusin õppima kliinilist psühholoogiat ja psühhodünaamilist teraapiat, millest sai alguse minu uus erialane teekond. See otsus oli minu enda psühhoanalüüsi tulemus. Ja kasvas välja huvist sotsiaalantropoloogia ja kunsti vastu. Leian endiselt palju ristumisi nende valdkondade vahel.
 
Kas kirjedaksid täpsemalt oma rolli filmitegijana – mis on sinu filmitegemise fookuses, millele sa peamiselt keskendud ja mis jääb varjatuks ekraani taha?
 
Filmitegijana olen ma tegutsenud alates 2017. aastast kunstilise kollektiivi ruїns koosseisus (koos Elias Parvulescoga). Meie peamine uurimisteema on olnud inimeste ja mitteinimeste vahelised suhted. „Mitteinimese triloogias" uurisime – puudele, soole ja meteoriitidele keskendudes –, kuidas inimesed loodust vaatavad, sellest lugusid loovad, seda romantiseerivad, ekspluateerivad või kaitsevad. Need filmid käsitlevad poliitilist vaadet ja teadmiste loomise tavasid, mis määravad meie antropotsentrilise maailma. Stiililt ühendavad meie filmid tavaliselt vaatluskino, arhiivimaterjale ja kollaažipõhise montaaži, kus on kõrvutatud erinevad filmimaterjali kihid, et näidata diskursuste vahelist lahknevust.
 
Mõistagi jäid nähtamatuks väljasõidud loodusesse, väljavalitud vaatamisväärsuste kui peategelaste juurde. Näiteks filmisime „Dendroloogiliste unistuste" jaoks 15 Ukraina „rahvuspuud”, mis kasvavad üle kogu riigi – osa neist eikuskil. Iga reis oli palju enamat kui tehniline – see oli peaaegu palverännak, mis viis kohtumiseni 1000-aastase elusolendiga ja pani avastama vaatamise viisi, kuidas seista seal kõrval, et austada seda radikaalset teistsugusust.
 
Individuaalse kunstnikuna jätkan ma osaliselt ruїns kollektiivi mitteinimliku fookusega. Hiiumaal filmisin meteoriidikraatri mudelit ja proovin teha väikese teose looduse kujutamisest inimese poolt vs looduse loomulikust olemusest. Mind huvitab, kuidas loodus loob sümboolset korda ja kuidas seda tõlkida inimkeelde.
 
Tutvusta veidi ka oma hüpet psühhoterapeudi praksisesse.
 
Alustasin oma praksisega eelmisel aastal. Minu lähenemine on psühhodünaamiline ehk psühhoanalüütiline teraapia, mis seisneb psüühika alateadliku osa uurimises. Oma töös klientidega keskendun mälestuste elustamisele, mineviku ja oleviku ühendamisele, unenägude tõlgendamisele ja mõistmisele, mis tähendus peitub konkreetsete sümptomite taga. Seda tüüpi teraapias avastavad inimesed pikkamisi uuesti oma isikliku ajaloo, leiavad sõnu ja pilte, mis sümboliseerivad sõnastamata kogemusi, taasavastavad oma eiratud või mahasurutud osad ja saavad aru, mida nad tegelikult ihkavad. 
 
See müstiline protsess kulgeb ettearvamatult, mööda ainulaadset ja tallamata rada ning minu kui terapeudi peamine väljakutse on tolereerida ebakindlust ja teadmatust. Psühhoanalüütiline suhe ja keskkond muutuvad seejärel alkeemiliseks konteineriks, kus saab toimuda teisenemine. See nõuab mõlemalt poolelt suurt usaldust ja ma usun, et ka mõlemad muutuvad selle protsessi käigus.
 
Kuidas sa jagad end kunstniku/filmitegija ja psühhoterapeudi rollide vahel?
 
Psühhoteraapiast on nüüdseks saanud mu põhitegevus, kuid aeg-ajalt osalen kunstiresidentuurides, et teha ruumi mitte ainult vahetute teemade üle mõtisklemiseks. Filmide ideed kasvavad tavaliselt välja unikaalsetest paikadest ja konkreetsest kontekstist, milles puudub rutiin.
 
Mõnes mõttes on need kaks identiteeti teineteisega vastuolus. Psühhoanalüütik peaks jääma teatud määral anonüümseks, varjates oma isiksust, arvamusi ja väärtushinnanguid, et klient saaks erapooletus keskkonnas uurida oma sisemaailma, projitseerida oma tundeid ja fantaasiaid tühjale lõuendile. Seevastu kunstnik-filmitegija töötab ja räägib avalikul väljal ning teeb isiklikke avaldusi, rõhutades omaenese spetsiifilist hoiakut. Nii et see minu topeltidentiteet loob veel ühe keeruka tasandi, kuid tegelikult näen ma seda pigem edasiviiva jõuna kui takistusena.
 
Lõppude lõpuks on kunstil ja psühhoanalüüsil palju ühist ja need võivad teineteist viljastada. Mõlemad töötavad sümboolse valdkonnaga — keele, narratiivi, mäluga. Mõlemad tegelevad tähenduste loomisega. Alateadvus kasutab rääkimiseks loomingulisi viise – võiks öelda, et sellel on oma semiootika –, mis ilmutab end unenägudes, fantaasiates, vigades ja lõpuks sümptomites. Psühhoanalüütiline töö seisneb oma psüühika konkreetsete sümbolite ja tähenduste mõistmises, mis on omamoodi sarnane kunstiteose mõistmisega.
 
Teisest küljest olen oma filmitegemise praktikas hakanud toetuma psühhoanalüütilistele kontseptsioonidele ja meetoditele. Näiteks „Soolased võnked“ (2021) uurib maastiku „alateadvust” – Soledari linna maa-aluseid soolakaevandusi, mis olid kohalike elanike jaoks müütide, unistuste ja maagilise mõtlemise paik (enne linna hävitamist ja okupeerimist venelaste poolt). Ka minu hiljutine arhiiviuuring Nõukogude filmi tuuma- narratiivide kohta keskendus alateadliku iha ideele.
 
Sa olid Kordonis residentuuris hingedeajal, mis tähendab pimedamat aastaaega, mille üle me ise ikka ja jälle üllatume. Kuidas sina seda aega peegeldad?
 
Hooaeg oli hämar, aga ka sügav ja tekstuuriderohke. See oli minu jaoks väga rikkalik aistinguline kogemus. Mere rütmiline kohin, vetikate ja kõdunenud lehtede lõhn, lõikav tuul, maapinnal laiali pillutatud metsõunad. Siin residentuuris sain üksindust nautida sügavuti. Tundus, nagu elaks asustamata saarel. Kuid ma ei tundnud end üksildasena, sest seal oli igasuguseid mitteinimeselikud kaaslased – meri, mets, meteoriit, rebane, linnud.
 
Kord lendas lind läbi väikese katuseakna mu tuppa. Ta liikus kirglikult ringi, põrkas vastu seinu ja olime mõlemad mõnda aega üsna segaduses. Ootamatult maandus ta põrandale ja tardus. Võtsin linnu õrnalt pihku ja tõin akna juurde, kuid ta oli ikkagi šokis, hingeldades pärani silmi. Viisin ta õue ja jätsin ta omaette istuma, püüdes teda mitte rohkem häirida. Kui ma tagasi tulin, polnud linnukest enam kusagil.